4 min
On üks lause, mis elab Eestis kauem kui mõned autod: „Peamine, et poleks avariiline.“ Ja ongi kõik, vestlus lõppenud. Kui oli matsu pannud – jookseme minema. Kui mitte – võtame ära. Kõlab loogiliselt. Isegi turvaliselt. Kuid reaalsus on see, et just nii mõeldes ostavadki inimesed endale kõige suuremaid „üllatusi“. Sest „avariiline“ ei ole diagnoos. See on vaid sõna. Ja selle sõna taga võib peituda... kõik.
Üks auto on „avariiline“, sest keegi avas parklas liiga tugevalt ust. Teine – sest oli tõsine õnnetus, turvapadjad avanesid, võib-olla pool esiotsa vahetati välja ja kuskil garaažis klopsiti see „kiiresti“ kokku tagasi. Mõlemad on „avariilised“. Kuid tegelikkuses – kaks täiesti erinevat maailma. Ja siit algabki huvitav osa.
Tegelikult, kui auto on korralikult korda tehtud – õigete osadega, mitte „kolmest kokku keevitatud“, tehnoloogiat järgides – siis sa tavaliselt erinevust ei tunne. See sõidab normaalselt, konstruktsioonilised turvanõuded on täidetud, teisisõnu – sõidab ja ei kurda elu üle. Veelgi enam – selline auto maksab sageli vähem. Ja mitte sellepärast, et see on halb. Vaid sellepärast, et turul on see maagiline sõna „avariiline“, mis lõikab hinna automaatselt alla.
Ja siis tekib paradoks: üks inimene ostab „mitteavariilise“, aga tegelikult ei tea sellest midagi, teine aga ostab „avariilise“, aga täieliku ajalooga – ja magab rahulikult. Kumb on siin targem? Suurim probleem ei ole see, et auto oli avariiline. Suurim probleem on see, et sa ei tea, kui tugevalt see pihta sai ja kuidas see korda tehti.
Autod rändavad. Saksamaalt, Prantsusmaalt, USA oksjonitelt. Käivad läbi mitme käe, mitme süsteemi, mitme ajaloo. Ja kuskil teel osa tõest lihtsalt... kaob. Vahel ei tea isegi müüja kogu ajalugu. See ei ole mingi vandenõuteooria – see on igapäevaelu. Seetõttu võid seista platsil, vaadata läikivat „puhast“ autot, kuulda, et „pole pauku pannud“, ja mitte aimatagi, et kunagi müüdi see oksjonil tugevalt kahjustatud esiosaga.
Ja vastupidi – võid näha „oli avariiline“, ehmatada ja jätta täiesti normaalse, korralikult hooldatud variandi ostmata, kuigi see „avarii“ ei pruugi edasist kasutamist üldse mõjutada. Rahekahi, kahjustatud velg, äärekivi vastu purunenud põrkeraud. Need on enamasti vaid kosmeetilised asjad, mis ei muuda või muudavad vaid tühiselt auto konstruktsiooni või turvaelemente. Me ei räägi juhtudest, kus auto on saanud tõsise löögi ette, küljele, rullunud üle katuse või kogenud sarnast rasket õnnetust. Peamine mõte on see, et avariid ei ole võrdsed.
Kogu olemus on väga lihtne, kuid sageli eiratakse seda: ära hinda autot sildi järgi. Hinda faktide põhjal.
Mis juhtus?
Kui palju oli kahjustatud?
Kas konstruktsioonilisi osi puudutati?
Kas turvapadjad avanesid?
Kuidas ja kus remonditi?
Kui sul on need vastused – muutub otsus loogiliseks. Ilma emotsioonideta, ilma hirmuta, ilma „aga äkki“ mõtteta. Sest tegelikkuses ei tule karta mitte „avariilist“ autot. Karta tuleb autot, mille kohta sa midagi ei tea. Seda, mis näeb liiga ilus välja. Seda, kus kõik on „ideaalne“. Seda, kus ajalugu lõpeb lausega „kõik on hästi, istu ja sõida“. Sest tavaliselt sealt need huvitavad asjad algavadki. Me ei ütle, et nii on kõigi autodega, kuid selliseid on kindlasti olemas.
Tark ostja teeb täna väga lihtsat asja – ta ei ennusta enam. Ta vaatab esmalt järele, mis selle autoga tegelikult juhtus. Nüüd on seda ju väga lihtne teha. Piisab vaid aruande kontrollimisest Autoistorija.lt kaudu ja näed, millist elu see auto elas. Ja alles siis otsustad, kas tasub üldse aega raisata ja seda vaatama minna. Sest kui sul on info – muutub küsimus „avariiline või mitte“ teisejärguliseks.
Esimene küsimus on: kas see konkreetne auto on tõesti tähelepanu väärt. Ja see on juba hoopis teine mängutase.